Hambakivi
Mis on hambakivi?
Hambakivi on kõva katlakivitaoline ladestus hammastel, mis võib esineda nii igemete peal hamba pinnal või igemete all hambajuure küljes. Samuti võib hambakivi tekkida suust eemaldatavatele proteesidele või ortodontilistele plaatidele.
Kuidas ja miks see tekib?
Hambakivi tekib siis, kui hammaste pinnale jääb puhastamata hambakatt. Meie sülg sisaldab hammaste kaitsmiseks palju mineraale (peamiselt kaltsium ja fosfaadid). Ajapikku need mineraalid ladestuvad hambakatu sisse ning muudavad selle järjest tugevamaks – katust saab hambakivi.
Kivi tekkimisel võib vaadelda kolme etappi: pelliikli teke, biofilmi teke ja mineralisatsioon.
Pelliikel on õhuke kilejas kiht, mis katab alati hambapinda ja täidab hamba mikroskoopilised ebatasasused. Pelliikel koosneb süljest pärit valkudest ja tekib hammastele mõne minuti jooksul pärast hammaste puhastamist. Selle ülesandeks on kaitsta hambaemaili mikroobide poolt tekitatud hapete eest, kuid samas on see ka heaks kinnituseks suus elavatele mikroorganismidele.
Mõni tund pärast hambapesu hakkab moodustuma biofilm – mikroobide kiht hamba pinnal, mis aja jooksul mikroobide paljunemise tõttu muutub mitmekihiliseks ja pakseneb.
24-72 tunni jooksul hakkab tekkinud biofilm sülje toimel mineraliseeruma.
Pehme katu mineraliseerumine tugevaks hambakiviks võtab aega 10-20 päeva, selle kiirust mõjutavad peamiselt sülje kogus ja koostis, vähesel määral ka toitumine. Samuti mõjutab kivi tekkimise kiirust hamba pinna karedus – hammast katva emaili ja tsemendi mikroskoopilistele ebatasasustele ja defektidele on biofilmil parem kinnituda.
Asukoha järgi saab eristada igemepealset ja -alust hambakivi.
Igemepealne hambakivi on suus hästi nähtav, sest asub hamba peal ning ige ei varja seda. Hambakivi on valge, kollaka või halli värvusega, kuid tubakas, tee ja kohv võivad muuta selle ka pruunikaks. Kivi võib tekkida ka keraamilistele kroonidele, implantaatide pinnale ja erinevatele proteesidele, aga ka keeleneedi külge.
Kõige tüüpilisemad kohad igemepealse hambakivi tekkeks on alumiste lõikehammaste sisemised pinnad ja ülemiste purihammaste põsepoolsed pinnad (foto 1). Need on kohad, kuhu avanevad suurte süljenäärmete juhad ning nendele hamba pindadele tuleb pidevalt värsket mineraaliderikast sülge peale. Selle tõttu tekib nendele hammastele kivi kõige kiiremini. Samuti tekib hambakivi kiiremini hammastele, mis ei osale mälumisfunktsioonis – täielikult lõikumata hambad (nt. tarkusehambad) või hambad, millel puudub vastashammas. Sellistel hammastel ei toimu mälumise ajal mehaanilist puhastust ning hambakatt ja -kivi ladestuvad sinna kiiremini.
Kivi on rohkem ka raskesti puhastatavate hammaste peal – tagumised hambad, ruumipuuduse tõttu kuhjunud hambad, ortodontiliste aparaatidega hambad (foto 2).
Foto 1. A. Hambakivi ülemiste purihammaste põsepoolsel küljel. B. Hambakivi ja pigment alumiste lõikehammaste sisemisel pinnal.
Foto 2. Kivi ladestumine ortodontilise reteineri alla.
Alguses järgib hambakivi hammaste ja igeme kontuure. Kui ladestusi ei eemalda, siis tekib seda järjest juurde ning lõpuks võib olla hambakivist moodustunud ühtlane „sild“ üle mitme hamba ning see katta ka igeme serva. Mida kauem on hambakivi hammastel olnud, seda kõvemaks see muutub. Pindmisemad kihid on pehmemad, mida lähemale hambale (st. mida vanem kivi), seda mineraalidega küllastunum ja tugevam see on. Kui igemepealne kivi jätta eemaldamata, siis võib see kasvada edasi ka igeme alla.
Igemealune hambakivi on raskemini märgatav, kuna on suures osas igeme all peidus. See paikneb hamba juure pinnal, samuti võib igemealust kivi esineda implantaadi küljes. Ka igemealust kivi leidub rohkem kohtades, mida on keerulisem puhastada, näiteks hammaste vahedes. Igeme all olev hambakivi on tavaliselt tumepruuni või musta värvusega ning paikneb õhukese kihina hamba juure peal. Kivi koguse suurenemisel ladestub see järjest sügavamale igeme alla. Igemealune kivi on kõvem ja tihkem ning tugevamalt hamba küljes, kui igeme peal olev kivi (foto 3).
Foto 3. Noolega on tähistatud igeme serva alt paistev igemealune hambakivi.
Miks hambakivi halb on?
Hambakivi on heaks kinnitus- ja kasvukohaks erinevatele bakteritele. Mõned bakteriliigid toodavad oma elutegevuse käigus toksilisi jääkaineid, mis käivitavad igemetes ja hamba kinnituskudedes põletikureaktsiooni. See väljendub esmalt igemete veritsuse, turse ja punetusena, mõnikord võib igeme ja hamba vahelt väljuda ka mäda. Haiguse progresseerumisel hakkavad hammaste kinnituskoed hävinema, ige ja luu taanduma. Selle tagajärjel tekib hammaste liikuvus, hambad võivad oma asukohalt ära nihkuda ning muuta naeratuse vähem esteetiliseks või lõpuks lihtsalt välja kukkuda. Kogu protsessiga võib kaasneda ka valu söömise ja hambapesu ajal. Taandunud igeme tõttu paljaks jäänud hambakaelad võivad muutuda tundlikuks ning häirida igapäevaelu. Igeme- ja kinnituskudede põletikuga kaasneb ka ebameeldiv lõhn suus.
Seetõttu ei tohi igemepõletikku ja igemete veritsemist kunagi jätta tähelepanuta! Kui oled hambapesu ajal märganud veritsust, pöördu esimesel võimalusel oma hambaarsti poole.
Kuidas sellest lahti saada?
Hambakattu, mis on juba kivistunud, tavalise hambapesuga eemaldada ei saa. Selleks tuleb pöörduda kas hambaarsti või suuhügienisti poole.
Hambakivi ja igemepõletiku diagnoosimiseks vaatab arst kõik su hambad üle. Igemepealne hambakivi on nähtav lihtsal läbivaatusel. Igemete veritsuse määramiseks katsub arst õrnalt spetsiaalse instumendiga igemete servasi. Igemete veritsus on esimene igemepõletiku sümptom. Veritseda võivad ka pealtnäha terved igemed.
Igemealune kivi võib olla samuti nähtav otsesel vaatlusel – igemeserva lähedal võib näha tumedat varjustust igemealusest kivist. Sügavamal igemetaskus olev kivi tuleb nähtavale, kui õrnalt igeme ja hamba vahelisse pilusse õhku puhuda. See lükkab igeme veidi eemale ning paljastab seal all oleva tumeda hambakivi.
Igemealust varjatud hambakivi saab diagnoosida ka õrnalt instrumendiga hamba juure pinda katsudes. Kui kivi on juure pinnal, on see tunda erinevate ebatasasustena, puhas juure pind on sile. Samuti viitab kivi olemasolule suurenenud igemetasku sügavus. Tervete igemete ja kinnituskudede korral on igemetasku sügavus kuni 2mm, põletiku ja kinnituse hävinemise korral see suureneb.
Mõnikord on hammaste vahel olev hambakivi nähtav ka röntgenilt, kuid see ei ole kivi diagnoosimisel valikmeetod, kuna pildil jääb varjatuks kivi, mis on põse- ja keelepoolsetel pindadel (foto 4).
Foto 4. Röntgenpildil on hambakivi nähtav väikeste sakkidena hammaste vahedes.
Igemete paranemiseks on vajalik luua võimalikult mikroobidevaba keskkond, siledad hambapinnad, kuhu on uutel mikroobidel keerulisem kinnituda ning mida on patsiendil võimalikult lihtne puhastada. Selleks eemaldatakse spetsiaalsete instrumentidega põhjalikult kogu hambakivi nii igeme pealt kui ka alt. Kui osa hambakivi jääb hammastele alles, on allesjäänud karedale pinnale katul ja mikroobidel väga lihtne uuesti kinnituda. Mõnel juhul on vaja välja vahetada ka vanad ebatäpsed täidised, mille kareda serva alt on keeruline puhastada. Raskematel juhtudel suunatakse patsient edasi igemehaiguste spetsialisti parodontoloogi juurde.
Kuidas hambakivi teket vähendada?
Hambakivi ja igemehaiguste ennetamisel on kõige olulisem patsiendipoolne panus – korralik kõikide hammaste pindade puhastamine.
Hambakivi kogus on otseselt seotud:
suuhügieeni kvaliteediga – mida paremini igapäevaselt hamba pindu puhastada, seda vähem on kattu, mis võiks kivistuda;
sülje koostise ja hulgaga – mida rohkem sülge ning mida kõrgem mineraalide konsentratsioon, seda kiiremini hambakatt kivistub;
toitumisega – mida pehmem ja kleepuvam toit, seda rohkem hambakattu. Kasulik on süüa toidukordade lõpetuseks tooreid kõvu puu- ja köögivilju, mille närimine aitab mehaaniliselt hamba pindu puhastada. Halb valik on erinevad saiatooted, küpsised ja krõpsud;
hammaste asendiga – puseriti hammaste vahelt on raskem puhastada ning ka keerulisem hambakivi eemaldada. Suure ruumipuuduse korral võiks kaaluda ortodontilist ravi;
hammaste funktsiooniga – hambad, mis ei osale mälumisfunktsioonis (nt kui puudub vastashammas), jäävad ilma toidu ja mälumise mehaanilisest puhastusest. Samuti, kui süüa pidevalt ainult ühe suupoolega, tekib vastaspoolele rohkem ladestusi;
suitsetamisega – suitsetamine kiirendab hambakivi teket ning samal ajal maskeerib igemepõletiku sümptomeid ja vähendab igemete taastumisvõimet. Suitsetamise tagajärjel halveneb igemete verevarustus ning põletikulised igemed ei pruugi eriti veritseda ning nii on oht varased haiguse sümptomid maha magada.
Nendest faktoritest on ainult sülje koostis ja hulk ning osaliselt ka hammaste asend sellised, mida inimene ise mõjutada ei saa.
Kõige lihtsam ja kättesaadavam ning samal ajal ka kõige olulisem viis hambakivi ennetamiseks on suuhügieen. Lisaks hammaste harjamisele tuleb hoolikalt puhastada ka hammaste vahed. Selleks saab kasutada kas hambaniiti või hambavaheharju. Abi võib olla ka sellest, kui vahetada manuaalne hambahari elektrilise vastu. Hambapastat valides võiks tähelepanu pöörata selle koostisele. Osadele hambapastadele on lisatud kivi teket aeglustavaid aineid. Nimetused, mida otsida hambapastatuubilt, on tsingi soolad (zinc chloride, zinc citrate), triklosaan (triclosan), stannous fluoride, pyrophosphate salts.
Hambakivi tõttu tekkinud igemepõletiku ennetamiseks on oluline käia regulaarselt kontrollis. Hambaarst saab juhtida tähelepanu, milliste kohtade pealt on hambapesu olnud vähem efektiivne ning saab tekkinud hambakivi eemaldada. Vastavalt kivi tekkimise kiirusele ja hulgale, annab hambaarst individuaalseid soovitusi, millise intervalliga kontrollis käia. Aeg-ajalt tasub ka lasta endale uuesti üle näidata hammaste harjamise ja niiditamise tehnikaid.
