Hambaravi raseduse ajal

Palju õnne ootusaja puhul! Rasedusaeg loob aluse terve lapse sünniks ning ka ema suuõõne tervisel on selle juures tähtis roll.


Nagu igal muul ajal, tuleb hambaid kaks korda päevas vähemalt 3 minutit harjata ning kord päevas (enne õhtust hambapesu) niiditada. Hambahari võiks olla pehmete harjastega ning tugevat survet ei ole vaja rakendada – kõige paremini teevad harjased tööd siis, kui need ei ole nn kahte lehte vajutatud.

Erilist tähelepanu pöörata üleminekule igeme ja hamba vahel. Väikese ulatusega liigutused järjest mööda hambakaart liikudes aitavad tagada seda, et iga hamba iga külg saab puhastatud. Rasedusaegsed hormoonid teevad igemed kohevamaks ning parandavad neis verevarustust, mis ei tekita, kuid võib süvendada olemasolevat igemepõletikku või parodontiiti. Igemete veritsus on märk igemepõletikust, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Korralik suuhügieen ülitähtis, et vältida igemepõletiku levimist hambaid ümbritsevale luule. Ravimata igeme- ja tugikudedepõletik tõstab enneaegse sünnituse ning loote väikese kaalu riski.


On levinud müüt, et „rasedus rikkus mu hambad ära“ või „lapsed võtsid hambad“. Rasedusaegsed muutused mõjutavad ka suuõõnt, kuid nii radikaalset hirmu olema ei pea. Hamba kõvakudede kahjustused, nn hambaaugu tekkimine võtab aega umbes poolteist aastat. Kui eelnevalt on hambad terved ja korralikult kontrollitud, ei tohiks väga järsult halbu üllatusi ette tulla.

Uuringud on näidanud, et inimesed on tihti teadmatuses oma suuõõne tervise tegelikust olukorrast ning kipuvad olema pigem optimistlikud - „mul ei valuta midagi, järelikult on kõik korras“. Kontrollis tuleb käia vastavalt suutervist hinnanud hambaarsti soovitusele 1-2 korda aastas ning vähemalt üks kord võiks kindlasti toimuda ka lapseootuse ajal. Hambaarsti tuleb rasedusest kindlasti teavitada.


Esimesel trimestril võiks hambaravi piirduda kontrolli, hügieenivõtete ning vältimatute protseduuridega. Ei pea kartma, et valutavat hammast ei või sel ajal ravida või lootusetu prognoosi korral eemaldada – põletikulised protsessid ning ema hambavalu kannatamine on nii lapsele kui talle endale kahjulikum kui vajalik protseduur.

Kõige sobivam periood hambaraviks on raseduse teine trimester – siis on riskid lootele väga minimaalsed ning ka tulevasel emal enesetunne paranenud. Samas ei ole veel raseduse suurus takistuseks selili olemiseks. Peljata ei tasu ka tuimastust – valutu protseduur tagab rahuliku meele ja lõdvestunud oleku. Terve raseduse puhul ei ole tõestatud tuimastuse kahjulikku mõju lootele, kuid arst kaalub igal üksikjuhul tuimastuse vajadust ja kuulab tulevase ema eelistusi.

Pärast sünnitust, imetamise ajal võib samuti tuimastust kasutada, kuid ainult rinnapiimatoidul imiku puhul soovitatakse esimene visiidijärgne toidukogus välja pumbata ja lapsele mitte pakkuda.

Raseduse esimesel trimestril soovitatakse tuimastust vältida juhul kui on tegu kõrge katkemisohuga rasedusega. Viimase trimestri alguses ja keskosas kehtib sama ettevaatus nende naiste puhul, kellel on teadaolev kõrge enneaegse sünni risk. Emaka kokkutõmmete enneaegsel tekkimisel tuleb pöörduda naistenõuandalasse või sünnitusmajja, kus saab vajadusel rakendada emakat lõdvestavat ravi, mis võimaldab liiga varajase sünnitustegevuse peatada.