Hammaste kulumine

Alati ei ole hamba kahjustuses süüdlasteks hambakatt, bakterid ja kaaries. Hammastel võivad esineda ka erinevat tüüpi kulumised, mis olenevalt oma ulatusest võivad vajada parandamist täidismaterjaliga või kroonidega. Sõltuvalt tekkemehhanismist eristatakse abrasiooni, atritsiooni, abfraktsiooni ja erosiooni. Tavaliselt on kulumine kombineeritud tekkepõhjusega.

● Abrasioon

Abrasioon kujutab endast hamba kahjustust võõrkeha poolt tekitatud kulumise

tagajärjel. Kõige levinum on hammaste harjamisel tekkinud abrasioon. See esineb

hammaste välimistel, huulepoolsetel pindadel ning on tavaliselt nähtav mitmel

naaberhambal korraga. Harjamisest tekkinud abrasioon väljendub horisontaalse

siledapinnalise vaona (foto 1). See võib olla tingitud valest harjamistehnikast, liiga

sagedasest ja/ või pikaajalisest harjamisest, valest hambaharjast või abrasiivsest

hambapastast. Hammaste harjamisel ei tohi rakendada liiga suurt jõudu! Selle

vältimiseks tuleb hambaharja pesemise ajal hoida käes samamoodi nagu pastakat,

mitte rusikasse surutult, nagu paljudel on lapsepõlvest harjumuseks jäänud.

Hambaharja harjased peaksid olema hamba suhtes 45-kraadise nurga all igeme

suunas, mitte risti.

Abrasiooni vältimiseks tuleb valida pehmete harjastega hambahari (pakendil märge soft või ultra soft), medium hambaharjad on hambaemaili jaoks liiga tugevad ja jäigad. Samuti tuleb jälgida, et hambaid ei pestaks kohe pärast sööki, sest siis on hambaemail söömise ajal tekkinud happerünnaku tagajärjel veidi pehmenenud. Pärast sööki peab laskma hammastel happerünnakust taastuda vähemalt 30 minutit.

Hambapasta ei tohiks sisaldada abrasiivseid osakesi. Rohkem abrasiivsed ja hambaid

kulutavad on valgendavad hambapastad, nende sagedast kasutamist tuleks vältida.

Samuti ei tasu oma hambaid pesta või valgendada koduste vahendite nagu süsi, sooda

vms abil, mille osakesed on liiga suured ning pideval kasutamisel kraabivad emailikihi

õhemaks.

Hammaste vahedesse tekitab abrasiooni sage hambatikkude kasutamine.

Toidujääkide eemaldamiseks hammaste vahelt on parem kasutada hambaniiti või

pehmeid hambavaheharju.

Eeshammaste lõikeservade abrasiooni tekitavad halvad harjumused, nagu näiteks

pastaka närimine, päevalille- ja kõrvitsaseemnete kestade avamine hammaste abil,

närimistubakas, piip, töövahendite nagu naelad, nõelad, nöörid hoidmine hammaste

vahel jms. Samuti võivad abrasiooni põhjustada hambaproteeside klambrid.

Foto 1. Kahel lõikehambal näha tugevast hammaste harjamisest tekkinud abrasioon.

● Atritsioon

Hammaste atritsioon on kulumine, mis tekib hammaste omavahelisest hõõrdumisest.

Esineb nii füsioloogilist kui ka haiguslikku kulumist.

Füsioloogiline atritsioon on loomulik aeglane protsess, mis tekib elu jooksul. Seda on

kõige rohkem märgata lõikehammastel. Alles suhu lõikudes on nende hammaste

servad sakilised, kuid enamikul täiskasvanutest on lõikehammaste servad sirgeks

kulunud.

Haiguslik atritsioon tekib hammaste liigsetest ja/või valedest kontaktidest. Ülemäärast

kulumist tekitavad näiteks vale hambumus, hammaste krigistamine, hammaste pidev

kokku surumine või klõpsutamine (foto 2).

Hammaste krigistamise korral surutakse hambaid kokku väga suure jõuga ning

hõõrutakse hambaid omavahel kokku. Selle tagajärjel tekivad siledad kulumispinnad,

mis ülemisel ja alumisel hambakaarel sobivad täpselt omavahel kokku (foto 3).

Vale hambumuse korral tuleks pöörduda ortodondi poole, kelle abil saab hammaste

asendid ja omavahelise asetuse paika ning sellega vähendada kulumist.

Hammaste krigistamise korral on võimalik hambaarsti juures teha kape, mis kaitseb

hambaid tugeva kokku surumise ja kulumise eest. Kape on läbipaistvast tugevast

materjalist ning seda kantakse magamise ajal.

Foto 2. Hammaste vale asendi tõttu on alumised lõikehambad ebaühtlaselt kulunud.

Foto 3. Hammaste krigistamise tagajärjel tekkinud siledad kulunud pinnad.

● Abfraktsioon

Abfraktsiooni all mõistetakse kiilukujulist defekti, mis tekib hambakaela- ja juure piiril

(igeme ääres) (foto 4). Sellise kahjustuse teke arvatakse olevat liigsed ja/või

valesuunalised mälumisjõud. Abfraktsiooni võib näha juhtudel, kui suust on osad

hambad eemaldatud ning alles jäänud hammastel on selle tõttu ülekoormus. Samuti

soodustavad selle kahjustuse teket hammaste krigistamine ja vale hambumus. Kuna

hammas on veidi elastne, siis mälumisjõudude tagajärjel hammas vetrub vähesel

määral. Hambas tekivad perioodilised pinged ja kompressioonijõud, mis koonduvad

hambakaelal, kus tekivad emaili ja dentiini sees mikromõrad. Lõpuks tekib

hambakaelale tekkinud pingete ja mikromõrade tõttu nähtav, teravate servadega

kiilukujuline defekt.

Abfraktsiooni ennetamiseks tuleb puuduvad hambad asendada implantaadi, silla või

suust eemaldatava proteesiga ning ravida vale hambumus.

Foto 4. Purihambal on näha abfraktsiooni tüüpi kulumine igeme ääres.

● Erosioon

Hammaste erosioon on hapetest tingitud kulumine. Erosiooni võivad põhjustada kõik

toidudained, mille pH väärtus on madalam kui 5,5. Erosioonikahjustused võivad

avalduda kõikidel hammaste pindadel, sõltuvalt happe päritolust.

Toitumisest tekkinud erosiooni põhjustab happeliste jookide ja/ või tsitruseliste

liigtarbimine. See kahjustus avaldub enamasti ülemiste eeshammaste välispindadel,

sest nendel hammastel on kokkupuude toiduhapetega kõige suurem. Erosiooni

tulemusena tekivad hammaste igemepoolsesse osasse siledapinnalised läikivad lohud.

Kui kahjustus piirdub ainult emailiga, on lohu pind hamba värvi. Kui kahjustus ulatub

juba dentiini, paljastub dentiini kollakas värv (foto 5).

Foto 5. Silmahamba erosioon. Lõikehambad on kaetud kroonidega.

Erosiooni põhjustavad happed võivad pärit olla ka organismist seest. Teatavasti on

mao sisu väga happeline (pH 1,5-3,5) ning selle regulaarsel sattumisel suuõõnde ja

hammaste pinnale tekib hammaste erosioon. Hammaste erosiooni põhjustavad

reflukshaigus ja buliimia. Nende haiguste korral kahjustuvad esmalt hammaste

seesmised pinnad. Buliimia korral on kõige suurem erosioonikulumine ülemiste

eeshammaste sisemistel külgedel, tõsisemate juhtumite puhul kahjustuvad ka

tagumiste hammaste välisküljed. Refluksiga patsientidel tekivad erosioonikahjustused

aeglasemalt võrreldes buliimiaga. Kahjustused avalduvad esmalt tagumiste hammaste

mälumis- ning eesmiste hammaste sisepindadel. Mälumispindadele tekivad erosiooni

tagajärjel lohud (foto 6). Kui hambal on täidis, siis see ei kulu happe toimel sama

kiiresti kui hammas ning täidis jääb astmena kõrgemaks. Kui refluks avaldub pigem

öösiti, magamise ajal, kahjustuvad tagumiste hammaste põsepoolsed küljed ning

kahjustused avalduvad ühel poolel rohkem, sõltuvalt patsiendi magamisasendist.

Erosiooni vältimiseks tuleb vähendada happeliste toitude osakaalu oma menüüs ning

ravida haigused, mille tagajärel erosioon tekib.

Foto 6. Selline näeb välja tüüpiline erosioonikahjustus mälumispinnal. Noolega on tähistatud täidis.

Peamised põhjused, mis tekitavad hammaste ebanormaalset kulumist on vale hambumus, hammaste krigistamine, valed harjamisvõtted, hammaste liigne kokkupuude hapetega. Tavaliselt esineb mitu kulumise tüüpi korraga ning kulumisel on mitu tekkepõhjust.

Kulunud hambad võivad muutuda tundlikuks, sest väheneb hambanärvi kaitsev hambakudede hulk. Tundlikkust aitavad vähendada spetsiaalsed hambapastad, ulatuslikuma kahjustuse korral tuleb kulunud hammas taastada täidismaterjaliga. Osadel juhtudel taastatakse kahjustunud hambad kroonidega.

Kulumisest tekkinud vaod ja lohud hammaste pindadel on hambakatu kogunemise kohtadeks. Hammaste puhastamise ajal peab nendele kohtadele pöörama ekstra tähelepanu. Kui nendesse kohtadesse jääb pidevalt puhastamata hambakatt, hakkab seal arenema hambaauk ehk kaaries. Sellisel juhul on vaja kindlasti kulunud koht parandada täidisega.

Kui märkad enda hammastel kirjeldatud kulumisi, pöördu kindlasti hambaarsti poole, kes aitab välja selgitada kulumise põhjuse ning annab soovitusi põhjuste kõrvaldamiseks!